つちかう

Japanese

Alternative spelling
培う

Etymology

From classical Japanese 土養(つちか) (tsuchikafu).[1]

Pronunciation

  • (Tokyo) ちか [tsùchíkáꜜù] (Nakadaka – [3])[1]
  • IPA(key): [t͡sɨt͡ɕika̠ɯ̟]

Verb

つちかう • (tsuchikautransitive godan (stem つちかい (tsuchikai), past つちかった (tsuchikatta))

  1. to cultivate; to foster

Conjugation

Conjugation of "つちかう" (See Appendix:Japanese verbs)
Katsuyōkei ("stem forms")
Mizenkei ("imperfective") つちかわ tsuchikawa
Ren’yōkei ("continuative") つちかい tsuchikai
Shūshikei ("terminal") つちかう tsuchikau
Rentaikei ("attributive") つちかう tsuchikau
Kateikei ("hypothetical") つちかえ tsuchikae
Meireikei ("imperative") つちかえ tsuchikae
Key constructions
Passive つちかわれる tsuchikawareru
Causative つちかわせる
つちかわす
tsuchikawaseru
tsuchikawasu
Potential つちかえる tsuchikaeru
Volitional つちかおう tsuchikaō
Negative つちかわない tsuchikawanai
Negative continuative つちかわず tsuchikawazu
Formal つちかいます tsuchikaimasu
Perfective つちかった tsuchikatta
Conjunctive つちかって tsuchikatte
Hypothetical conditional つちかえば tsuchikaeba

References

  1. 1.0 1.1 Matsumura, Akira, editor (2006), 大辞林 [Daijirin] (in Japanese), Third edition, Tokyo: Sanseidō, →ISBN