väitś

Võro

Etymology

From Proto-Finnic *väicci.

Noun

väitś (genitive väidse, partitive väist)

  1. knife

Inflection

Inflection of väitś
singular plural
nominative väitś väidseq
accusative väidse väidseq
genitive väidse väitsi
väiste
partitive väist väitsi
illative väiste väitsi
väitsihe
inessive väidsen
väidsehn 		väidsin
väisten
väidsihn
väistehn
elative väidsest väidsist
väistest
allative väidsele väidsile
väistele
adessive väidsel väidsil
väistel
ablative väidselt väidsilt
väistelt
translative väidses väidsis
väistes
terminative väidseniq väidsiniq
väisteniq
abessive väidseldäq väidsildäq
väisteldäq
comitative väidsegäq väitsigäq
väistegäq
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.