nuuŕ

Võro

Etymology

From Proto-Finnic *noori.

Adjective

nuuŕ (genitive noorõ, partitive nuurt)

  1. young

Inflection

Inflection of nuuŕ
singular plural
nominative nuuŕ noorõq
accusative noorõ noorõq
genitive noorõ nuuri
noortõ
partitive nuurt nuuri
illative nuurde nuuri
nuurihe
inessive noorõn
noorõhn 		noorin
noortõn
noorihn
noortõhn
elative noorõst noorist
noortõst
allative noorõlõ noorilõ
noortõlõ
adessive noorõl nooril
noortõl
ablative noorõlt noorilt
noortõlt
translative noorõs nooris
noortõs
terminative noorõniq nooriniq
noortõniq
abessive noorõldaq noorildaq
noortõldaq
comitative noorõgaq nuurigaq
noortõgaq
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.