ぶんなぐる

Japanese

Alternative spellings
打ん殴る (rare)
打ん擲る (rare)
ぶん殴る
ぶん擲る (rare)

Etymology

From ぶん (bun-) + (なぐ) (naguru).

Pronunciation

  • (Tokyo) んなぐ [bùńnágúꜜrù] (Nakadaka – [4])[1]
  • IPA(key): [bɯ̟̃nːa̠ɡɯ̟ɾɯ̟]

Verb

ぶんなぐる • (bunnaguruぶんなぐる (bunnaguru)?godan (stem ぶんなぐり (bunnaguri), past ぶんなぐった (bunnagutta))

  1. to violently beat up

Conjugation

Conjugation of "ぶんなぐる" (See Appendix:Japanese verbs)
Katsuyōkei ("stem forms")
Mizenkei ("imperfective") ぶんなぐら bunnagura
Ren’yōkei ("continuative") ぶんなぐり bunnaguri
Shūshikei ("terminal") ぶんなぐる bunnaguru
Rentaikei ("attributive") ぶんなぐる bunnaguru
Kateikei ("hypothetical") ぶんなぐれ bunnagure
Meireikei ("imperative") ぶんなぐれ bunnagure
Key constructions
Passive ぶんなぐられる bunnagurareru
Causative ぶんなぐらせる
ぶんなぐらす
bunnaguraseru
bunnagurasu
Potential ぶんなぐれる bunnagureru
Volitional ぶんなぐろう bunnagurō
Negative ぶんなぐらない bunnaguranai
Negative continuative ぶんなぐらず bunnagurazu
Formal ぶんなぐります bunnagurimasu
Perfective ぶんなぐった bunnagutta
Conjunctive ぶんなぐって bunnagutte
Hypothetical conditional ぶんなぐれば bunnagureba

Hypernyms

References

  1. ^ Matsumura, Akira, editor (2006), 大辞林 [Daijirin] (in Japanese), Third edition, Tokyo: Sanseidō, →ISBN